Viimaseks pelgupaigaks inimestele, kes ei tahtnud sõtta minna, oli garnisoni vangimaja. Ma tundsin ühte kooliõpetaja kohusetäitjat, kes pidi kui matemaatik teenima suurtükiväes, kuid ei tahtnud tulistada ja varastas kelleltki ülemleitnandilt kella, et seeläbi garnisoni vangimajja sattuda. Ta sooritas varguse täiesti ettekavatsetult. Sõda ei imponeerinud talle ega vaimustanud teda. Ta pidas lolluseks tulistada vaenlast ja tappa teisel pool šrapnellide ning granaatidega endataolisi õnnetuid matemaatikaõpetajate kohusetäitjaid.
„Ma ei taha, et mind vihatakse vägivalla pärast,“ ütles ta endale ja varastas selle kella kõige suurema südamerahuga. Esialgu uuriti tema vaimset seisukorda, aga kui ta teatas, et ta tahtis rikastuda, saadeti ta garnisoni vangimajja. Sääraseid inimesi, kes istusid garnisoni vangimajas varguse või petmise läbi, oli palju. Oli ideeinimesi ja ideelagedaid inimesi. Seal istus inimesi, kes pidasid sõda sissetulekuallikaks, nagu mitmesugused tagala ja rinde majandusallohvitserid, kes kõrvaldasid igal võimalikul viisil sõdurite toidumoona ja palgaraha, ja ka väikesi vargaid, kes olid tuhat korda ausamad kui need tüübid, kes neid siia saatsid. Peale selle istusid garnisoni vangimajas sõdurid mitmesuguste puhtsõjaväeliste süütegude eest, nagu distsipliinurikkumised, mässukatsed, deserteerimine. Ja eri grupi moodustasid poliitilised, kellest kaheksakümmend protsenti olid täiesti süütud, kuid üheksakümmend üheksa protsenti neist said karistada.
Sõjaväe kohtu- ja jälitusaparaat oli suurepärane. Igal riigil, mis seisab üldise poliitilise, majandusliku ja moraalse lagunemise ees, on säärane kohtuaparaat. Kohtud, politsei, sandarmeerija ja kari müüdavaid nuhke kaitsesid oma aja ära elanud võimu hiilgust ja aupaistet.
Austrial oli igas väeosas nuhid, kes reetsid oma kaaslasi, neid, kellega nad magasid kõrvuti samadel naridel ja kes jagasid rännakutel nendega oma leivapalukest.
Garnisoni vangimajale hankis materjali ka riigipolitsei, härrad Klíma, Slavícek ja kompanii. Sõjatsensuur saatis siia rindelolijate ja koju meeleheitlikku olukorda jäänute vahelise kirjavahetuse autoreid. Siia tassisid sandarmid vanu ülalpeetavaid ja sõjakohus väänas neile selle eest oma kaksteist aastat kaela, et nad kirjutasid rindele lohutussõnu ja üht-teist kodus valitsevast viletsusest.
Hradcany garnisoni vangimajast viis tee läbi Brevnovi ka Motoli õppeplatsile. Ees käis inimene sõdurite saatel, käed raudus, tema järel vanker puusärgiga. Motoli õppeplatsil aga kõlas lühuke käsklus: „An! Feuer!“ Ja kõigis polkudes ning pataljonides loeti ette polgu käskkiri, et jälle lasti maha üks mees, kes oli tõstnud mässu, kui ta tuli väeteenistusse, ja härra kapten peksis mõõgaga tema naist, kes ei tahtnud kuidagi oma mehest lahkuda.
Ja garnisoni vangimajas endas täitis oma ülesande juba kolmainus: vangimaja prohvus Slavík, kapten Linhart ja veltveebel Repa, hüüdnimega „Timukas“. Kui paljusid nad üksikkongis surnuks peksid! Kapten Linhart on võib-olla praegu vabariigi ajalgi endist viisi kapten. Sel juhul sooviksin ma, et tema teenistuskäigus võetaks arvesse ka garnisoni vangimajas teenitud aastaid. Slavíceki ja Klíma puhul ongi riigipolitsei nende teenistusaastad juba arvesse võtnud. Repa läks tagasi erru ja töötab vanal alal — müürsepana. Võib-olla on ta praegu vabariigis mõne isamaalise ühingu liige.
Vangimaja prohvusest Slavíkust sai aga vabariigi päevil kurjategija ja ta istub praegu kinni. See vaeneke ei saanudki vabariigis haljale oksale nagu teised härrad ülemused sõjaväest.
— — —
Enesestki mõista heitis vangimaja prohvus Slavík Švejgile teda vastuvõttes pilgu, mis oli täis sõnatut etteheidet:
„Kui sa juba siia meie juurde sattusid, siis peab sul midagi hinge peal olema? Küllap me siin su olemise, kullake, magusaks teeme, nagu kõigil, kes meie pihku satuvad. Meie käed pole aga mõned preilikese käekesed.“
Ja et oma pilgule suuremat kaalu anda, torkas ta oma soonilise ning tugeva rusika Švejgile nina alla ja ütles:
„Nuusuta, närukael!“
Švejk nuusutas ja tähendas:
„Sihukese rusikaga ei tahaks küll vastu nina saada, see lõhnab surnuaia järele.“
See rahulik ja arukas jutt meeldis vangimaja prohvusele.
„Ehee,“ ütles ta ja tõukas Švejkile rusikaga kõhtu. „Seisa valvel, mis sul taskutes on? Kui on suitsu, võid jätta, aga raha anna siia, et sult seda sisse ei vehitaks. Rohkem polegi? Kas tõesti ei ole? Ära valeta, vale eest saab karistada.“
„Kuhu me ta paneme?“ küsis veltveebel Repa.
„Paneme kuueteistkümnendasse,“ otsustas vangimaja prohvus, „püksteta meeste hulka. Kas te ei näe siis, et härra kapten Linhart on toimikule kirjutanud: ‚Streng behüten, beobachten!‘?“
„Ja-jah,“ teatas ta Švejgile pühalikult, „tõpranägudega käiakse ka tõpra moodi ümber. Kes mõtleb mässu tõsta, selle pistame üksikkongi, murrame tal kõik küljekondid ja jätame ta sinnapaika, kuni ta kärvab. Meil on selleks õigus. Nagu me tegime selle lihunikuga. Eks ole Repa?“
„Seda küll, aga vaeva oli temaga rängalt, härra prohvus,“ vastas veltveebel Repa inisedes. „Oli tal aga kere! Ma tampisin teda tervelt viis minutit, enne kui tal küljekondid ragisema hakkasid ja suust verd tuli. Kümme päeva oli teisel veel eluvaim sees. Oli ikka pagana visa hingega!“
„Näed sa, rajakas, kuidas meil tehakse, kui keegi kipub mässama,“ lõpetas prohvus Slavík oma kasvatusliku pealelugemise, „või kui keegi tahab putket teha. See on niisama hea kui enesetapmine, mille eest meil karistatakse samuti. Ja jumala eest, et sul sitakotil pähe ei tuleks millegi üle kaevata, kui tuleb kontroll. Kui tuleb kontroll ja küsib: ‚On teil kaebusi?‘, siis pead sa, tõhk, seisma nagu tikk, andma au ja vastama: ‚Teatan alandlikult, et pole, et olen täiesti rahul.‘ Kuidas sa ütled, molkus? Korda!“
„Teatan alandlikult, et pole, et olen täiesti rahul,“ kordas Švejk niisuguse armastusväärse ilmega, et viis eksitusse isegi vangimaja prohvuse, kes võttis seda siira püüde ja ausa tahtena.
„Kisu nüüd püksid maha ja kasi kuueteistkümnendasse,“ ütles prohvus lahkelt, lisamata ühtegi „rajakat“, „sitakotti“ või „molkust“, nagu tal kombeks oli.
Kuueteistkümnendas leidis Švejk eest üheksateistkümmend aluspüksteväel meest. Need olid kõik säärased, kelle toimikutel seisis märkus: „Streng behüten, beobachten!“ Neid siis valvati ka erilise hoolega, et nad plehku ei paneks.
Kui aluspüksid oleksid puhtad olnud ja akende ees poleks olnud trelle, siis oleks esimesel pilgul jäänud mulje, nagu viibiksite sauna riietusruumis.
Švejgi võttis veltveebel Repa käest vastu „kongikomandant“, keegi lahtises särgis habetunud tüüp. Ta kirjutas Švejgi nime seinal rippuvale paberitükile ja ütles:
„Homme on meil näitemäng. Meid viiakse kabelisse jumalateenistusele. Me seisame kõik aluspükste väel otse kantsli all. Nalja saab hullupööra!“
Oma kabelil oli garnisoni vangimajas nagu kõigis teisteski vangimajades suur populaarsus. Asi ei seisnud selles, et vangimaja kabeli sunduslik külastamine oleks lähendanud külastajaid jumalale või süvendanud vangides arusaamist kõlblusest. Niisugusest rumalusest ei saanud juttugi olla.
Jumalateenistused ja jutlused olid kauniks vahelduseks garnisoni vangimajas valitsevas igavuses. Asi ei seisnud selles, et pääseda jumalale lähemale, vaid lootuses leida koridorides ja üle õue viival teel mahavisatud sigareti- või sigariotsa. See väike suitsukoni, mis vedeles lootusetult süljekausis või kusagil maas tolmu sees, tõrjus jumala täielikult tagaplaanile. See väike haisev ese võitis jumala ja hingeõnnistuse.
Peale selle pakkus jutlus veel meelelahutust ja lõbu. Välipreester Otto Katz oli ikka väga armas inimene. Tema jutlused olid ütlemata huvitavad ja lõbusad, mis peletasid garnisoni vangimaja igavust. Ta oskas nii toredasti jahvatada jumala lõpmatust armust, kinnitada usus neid nurjatuid vange ja aust taganenud mehi. Ta oskas nii toredasti sõimata kantslist kui ka altarilt. Ta oskas nii suurepäraselt röögatada altari ees: „Ite, missa est“, toimetada kogu jumalateenistust väga omapärasel viisil ning muuta tervet püha missa sooritamise korda, ja siis, kui ta oli juba korralikult purjus, välja mõelda issanda uusi palveid, uusi liturgiaid ja omaenese rituaale, üldse midagi enneolematut.
Küll sai nalja, kui välipreester Otto Katz vahel komistas ja koos veinikarika, armulaualeiviku või missaaliga kukkus. Siis hakkas ta lärmakalt süüdistama vangide hulgast võetud ministranti, et see talle meelega jala ette pannud, ning karistas ministranti sealsamas püha armuleiviku juures üksikvangistuse ja „spanglitega“.
Ka karistatul oli hea meel, sest see kuulus vangimaja kabelis kogu nalja juurde. Ministrandil oli etendada tähtis roll kogu selles tükis ja ta sai oma osaga väärikalt hakkama.
Välipreester Otto Katz, tüüpiline sõjaväe vaimulik, oli juut. Selles ei olnud muide midagi imelikku. Peapiiskopp Kohn oli samuti juut, pealegi veel Machari sõber.
Välipreester Otto Katzi minevik oli veel kirjum kui kuulsa peapiiskopi Kohni oma.
Otto Katz oli õppinud kommertskoolis ja tulnud sõjaväkke üheaasta-vabatahtlikuna. Ta orienteerus nii hästi veksliseadustikus ja veksliasjanduses, et viis kaubandusfirma „Katz ja Ko“ ühe aastaga nii kuulsusrikkalt ja õnnestunult pankrotti, et vanahärra Katz pidi sõitma Põhja-Ameerikasse. Enne seda sooritas vana Katz mingi mahhinatsiooni oma võlausaldajatega, muidugi viimaste teadmata ja ka oma kompamjoni selja taga, kellel tuli sõita Argentiinasse.
Kui noor Otto Katz oli niiviisi firma „Katz ja Ko“ Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahel omakasupüüdmatult ära jaotanud, sattus ta inimese seisukorda, kellel pole oodata mingit pärandust ja kes ei tea, kuhu oma pea pista. Tal ei jäänud muud üle kui tegevväkke astuda.
Enne seda aga mõtles vabatahtlik Otto Katz välja veel ühe vägeva vembu. Ta laskis end ristida. Otto Katz pöördus Kristuse poole, et see aitaks tal karjääri teha, pöördus vankumatus usus, et see on äriline tehing tema ja jumalapoja vahel.
Ta ristiti pidulikult Emmause kloostris ja paater Alban ise kastis ta ristimisvaagnasse. See oli tore vaatepilt. Juures viibisid keegi usklik major samast polgust, kus teenis Otto Katz, keegi vanatüdruk Hradcany aadlipreilide instituudist ja keegi hobusenäoline konsistooriumi esindaja, kes oli tema ristiisaks.
Ohvitserieksam läks tal korda ja vastristitud Otto Katz jäigi sõjaväkke teenima. Algul näis talle, et kõik läheb hästi ja ta kavatses koguni sõjakoolis edasi õppida. Kuid ühel ilusal päeval võttis ta nina täis, läks kloostrisse, heitis mõõga kõrvale ja ajas selga vaimuliku rüü. Käis ära Hradcanys piiskopi juures ja pääses vaimulikku seminari. Ametisse õnnistamise eel jõi ta ennast täis ühes Vejvoda tänavas asuvas üsna korralikus lõbusate naistega majas nii täis, et ei teadnud maast ega ilmast, ja läks otse pummelungilt õnnistamisele. Pärast õnnistamist viis ta tee polku kohta paluma, ja kui ta määrati välipreestriks, ostis ta endale hobuse, kihutas mööda Prahat ringi ning võttis rõõmuga osa kõigist oma polgu ohvitseride joomingutest.
Majas, kus ta elas, võis koridoris väga sageli kuulda rahutute võlausaldajate kirumist. Ta vedas enda juurde koju uulitsatüdrukuid või siis saatis oma tentsiku neid tooma. Ka mängis ta meeleldi raha peale kaarte ja liikus arvamusi ning oletusi, et ta teeb sohki, sest keegi ei suutnud tõestada, et ta sõjaväepreestri kuue laia varrukasuhu pole peidetud mõni äss. Ohvitseride ringkonnas hüüti teda „pühaks isaks“.
Jutluseks Otto Katz kunagi ette ei valmistanud, mille poolest ta erines oma eelkäijast, kes oli varem garnisoni vangimajas käinud. Too eelmine oli kinnisideega inimene, kes arvas, et garnisoni vangimajja pandud mehi võib jutlustega parandada. See auväärne vaimulik pööritas vagalt silmi ja seletas vangidele, et tarvis on avalikke naisi puudutava seaduse reformi, samuti reformi vallasemade hoolekande alal, ja patras midagi väljaspool abielu sündinud laste kasvatamisest. Tema jutlused olid abstraktse iseloomuga, neil polnud midagi ühist käesoleva momendiga, nad olid igavad.
Seevastu tegid välipreester Otto Katzi jutlused kõigile suurt lõbu.
See oli pidulik silmapilk, kui kuueteistkümnes kamber viidi aluspükste väel kabelisse, sest lubada neid riidesse panna oli seotud riskiga, et mõni neist paneb plehku. Need kakskümmend valgetes aluspükstes meest seati nagu inglid kantsli ette seisma. Mõned neist, kellele õnn oli naeratanud, nätsutasid põses teelt leitud suitsukonisid, sest kellelgi polnud taskuid ja seega ei olnud ka konisid endastmõistetavalt kuhugi peita.
Nende ümber seisid teised garnisoni vangimaja vangid ja lõbustasid end sellega, et vaatasid kahtkümmend paari aluspükse kantsli all, kuhu kannuste tärisedes ronis välipreester Otto Katz.
„Habacht!“ kärats ta. „Palugem, korrake kõik minu järel, mis ma ees ütlen! Aga sina, lurjus, seal taga, ära nuuska pihku, sa oled issanda templis, või ma lasen su kartsa pista! Küllap te põrssapojad, olete issameiegi ära unustanud! Noh, proovime! — — — Nojah, ma teadsin ette, et see ei lähe. Mis teil issameiest! Teil pole muud peas kui kaks portsu liha ja oasalat, ennast kõrini täis õgida, naril kõhutada ja nina urgitseda, aga jumala peale te ei mõtlegi. Kas mul pole õigus?“
Ta vaatas kantslist alla kahekümne valge aluspükstes ingli peale, kellel oli niisama lõbus kui kõigil teistelgi. Tagapool mängiti „kintsukloppimist“.
„Kole tore,“ sosistas Švejk oma naabrile, kellel lasus kahtlustus, et ta olevat kolme krooni eest kõik oma sõbra ühe käe sõrmed maha raiunud, et sõber pääseks sõjaväeteenistusest.
„See on alles algus,“ kõlas vastus. „Ta on täna jälle korralikult jommis, küll hakkab jälle okkalisest patuteest pajatama.“
Välipreester Otto Katz oli täna tõepoolest suurepärases meeleolus. Ta ei teadnud isegi, miks ta seda tegi, kuid ta upitas end kogu aeg üle kantsliääre ja ei puudunud palju, et ta oleks tasakaalu kaotanud ning alla kukkunud.
„Laulge midagi, poisid!“ hüüdis ta alla. „Või tahate, et ma õpetan teile uue laulu? Laulge minuga koos:
Kõigist kallikestest kallim
üle ilma minu kallim.
Kahjuks aga tema juures
käivad hingehädas suures
peale mind veel, oh sa tuhat,
ennast lohutamas puha…
Preilna nime ma ei varja,
minu pruut on neitsi Maarja…“
„Te, laiskvorstid, ei õpi seda laulu ealeski ära,“ jätkas välipreester. „Ma olen selle poolt, et teid kõiki maha lasta. Kas saate aru?! Ma kinnitan siit sellelt pühalt paigalt, te lontrused, et jumal on see, kes teid teps mitte ei karda ja teeb teile niisuguse koosa, et lähete lolliks, kui te ei rutta Kristuse poole pöördumisega ja käite parema meelega okkalist patuteed.“
„Juba jõudiski sinnamaale. Ta on kõvasti täis,“ sosistas rõõmsalt Švejgi naaber.
„Okkaline patutee, teie, pimedad inimeselapsed, on pahede äravõitmise tee. Te olete needsinatsed kadunud pojad, kes te vedeleksite parema meelega kartsas, kui et pööraksite tagasi taevase isa juurde. Tõstke oma pilgud kaugemale ja kõrgemale taevastesse kõrgustesse ja te võidate ja rahu asub teie südametesse, te santlaagrid… Ma paluksin väga, et keegi seal tagapool ei luristaks nina. Sa ei ole hobune ega seisa tallis, vaid jumalakojas. Selles asjas vaadake mul ette, vennikesed! Millest ma enne seda rääkisingi? Ja, über den Seelenfrieden, sehr gut. Pidage meeles, lojused, et te olete inimesed ja peate saatma oma pilgud sellesinatse elu pimedusest igavese valguse poole ning teadma, et kõik siin ilmas on üürike ja ainult jumal üksipäinis on igavesest ajast igavene. Sehr gut, nicht wahr, meine Herren? Kui te arvate, et ma hakkan päevad ja ööd läbi teie eest paluma, et armuline jumal, te igavesed sitavaresed, kallaks oma vaimu teie külmadesse südametesse ja peseks oma püha armuga teie patud, et te pääseksite igaveseks ajaks tema rüppe ja et teie, te kaabakad, saaksite tema väsimatu armu osaliseks, siis eksite rängasti. Ma ei mõtlegi teid paradiisi viia…“ Välipreester laskis kuuldavale röhatuse. „Ei mõtlegi,“ kordas ta jonnakalt, „midagi ma ei tee teie heaks, ei mõtlege teha, sest te olete parandamatud närukaelad. Issanda headus ei juhi teid teps mitte teie eluteel ja jumala armuhingus ei lehvi teie ümber, sest armuline jumal ei mõtlegi jännata niisuguste masuurikatega. Kas kuulete, teie seal all aluspükste väel?“
Kakskümmend aluspüksi-meest tõstsid oma pilgud üles ja vastasid kooris:
„Teatame alandlikult, et kuuleme!“
„Vähe on üksipäini kuulmisest,“ jätkas välipreester oma jutlust. „Sellessinatses elu pimeduses ei pööra issand jumal teps mitte oma palet teie poole, te oinapead, sest jumala headusel on ka oma algus ja ots, aga sina, märaeesel seal taga, ära kirnu, või ma lasen su kartsa pista, nii et sa mustaks lähed. Ja teie seal all ärge arvake, et olete kõrtsis. Jumala arm on lõpmata, kuid ainult korralikkude inimeste jaoks ja mitte igasuguste inimsoo jätiste jaoks, kes ei täida tema seadusi ja sõjaväemäärustikke. Seda tahtsingi ma teile öelda. Paluda te ei oska ja arvate, et kirikus käimine on paljas naljategemine, nagu oleks siin mõni teater või kino. Aga selle arvamise peksan ma teie peast välja ja te ärge mõtelge, et ma olen siin selleks, et teile nalja teha ja teile teie elus rõõmu pakkuda. Ma lasen teid kõiki kartsa pista, ma teile näitan, te kärnased koerad! Raiskan teiega ainult aega ja näen, et see kõik on täiesti asjata. Kui siin oleks kasvõi feldmarssal või piiskop ise, te ei parandaks ka siis ennast ega pööraks ennast jumala poole. Ja siiski-siiski tuletate te mind ükskord meelde, et ma olen teile head soovinud.“
Kahekümne aluspüksi-mehe hulgast kostis nuuksumist. Švejk oli nutma puhkenud.
Välipreester vaatas alla. Seal seisis Švejk ja pühkis käeseljaga silmi. Ümberringi valitses rõõmus elevus.
Välipreester jätkas jutlust, osutades Švejgile:
„Võtke igaüks eeskuju sellest mehest. Mis ta teeb? Ta nutab. Ära nuta, ütlen ma sulle, ära nuta! Sa tahad ennast parandada? See ei lähe sul, vennike, niisama lihtsalt korda. Nüüd sa nutad, aga kui sa lähed tagasi oma kongi, oled sa jälle samasugune koer nagu ennegi. Sa pead veel palju mõtlema jumala lõpmata armu ja halastuse üle, pead palju püüdma, et sinu patune süda võiks sellesinatse ilma peal leida selle õige tee, mida mööda sa pead astuma. Me näeme praegu, et üks mees, kes tahab oma meelt muuta, hakkas nutma, aga mis teete teie teised? Mitte kui midagi. Näete, seal järab üks midagi, nagu oleksid tema vanemad olnud mäletsejad, ja seal jälle otsib üks mees jumala kojas oma särgist täisid. Kas te tõesti ei või ennast kodus sügada, vaid peate seda ilmtingimata jumalateenistuse ajal tegema? Härra prohvus, te ei vaata ka millegi järele. Te olete ikkagi sõdurid, aga mitte mõned arulagedad eraisikud, ja peate ennast ülal pidama, nagu on kohane sõdurile, kuigi te olete kirikus. Tegelge ometi, kurat võtaks, jumala otsimisega, aga täisid otsige kodus. See on kõik, te paharetid, ja ma nõuan teilt, et te missa ajal korralikult käituksite, mitte nii nagu viimane kord, kui seal taga vahetati kroonu pesu leiva vastu ja õgiti seda püha sakramendi ajal.“
Välipreester ronis kantslist alla ja läks käärkambrisse, kuhu vangimaja prohvus talle järele loivas. Prohvus tuli mõne hetke pärast tagasi, astus otsemaid Švejgi juurde, tõmbas ta kahekümne aluspüksi-mehe hulgast välja ja viis käärkambrisse.
Välipreester istus lösakil laual ja tõmbas sigaretti.
Kui Švejk sisse astus, ütles välipreester:
„See oletegi siis teie. Ma mõtlesin siin selle asja üle järele ja arvan, et olen teid nagu kord ja kohus läbi näinud, kas mõistad, tohman? See on esimene juhus, et mul oleks kirikus keegi nutma hakanud.“
Ta kapsas laualt maha, raputas Švejki õlgadest ja kisendas sünge Francois de Sales’i suure pühapildi all:
„Tunnista üles, koer, et sa nutsid ainult nalja pärast!“
Francois de Sales vaatas pühapildilt Švejgile küsivalt otsa. Teisest küljest vaatas teiselt pühapildilt Švejgi poole imestunult keegi märter, kellele oli otse tagumikku vajutatud hambuline saag, millega teda saagisid mingid tundmatud Rooma palgasõdurid. Märtri näol ei olnud seejuures näha ei erilist kannatust, ei erilist rõõmu ega ka märtri hiilgust. Tema nägu väljendas ainult imestust, nagu tahaks ta öelda: „Kuidas ma õieti sattusin siia ja mis asja te minuga, teete härrased?“
„Teatan alandlikult, härra feldkuraat,“ ütles Švejk tõsiselt, pannes kõik ühele kaardile, „pihin kõigevägevamale jumalale ja teile, auväärne isa, kes te olete jumala asemik, et ma nutsin tõesti ainult nalja pärast. Ma nägin, et teie jutluse juures puudub seesinane patukahetseja, keda te oma jutluses asjata otsisite, ja siis tuligi mul mõte teile rõõmu teha, et te ei arvaks, et enam polegi olemas korralikke inimesi, ja ma ise tahtsin samuti lõbu leida, et südamel oleks kergem.“
Välipreester vahtis tunnistades Švejgi lihtsameelset nägu. Päikesekild viskus Francois de Sales’i süngele pilgule ja soojendas vastasseinal rippuvat imestunud märtrit.
„Te hakkate mulle meeldima,“ ütles välipreester ja upitas end jälle lauale istuma. „Mis polgust te olete?“ Ta hakkas luksuma.
„Teatan alandlikult, härra feldkuraat, et olen üheksakümne esimesest polgust ja ei ole ka ja ma ei tea ülepea, mis minuga toimub.“
„Miks te vangis istute?“ päris välipreester, luksudes ühtejärge edasi.
Kabelist kostsid harmooniumi helid, mis täitis oreli aset. Üks muusikamees, keegi deserteerimise pärast vangistatud kooliõpetaja, pigistas harmooniumist välja kõige kurvemaid kirikuviise. Need helid sulasid välipreestri luksumisega mingiks uueks dooria heliredeliks.
„Teatan alandlikult, härra feldkuraat, et ma tõesti ei tea, miks ma istun. Kuid ma ei kurda, et ma istun. Mul lihtsalt ei vea. Mul on alati kõige paremad mõtted, kuid lõpuks läheb mul ikka kõik vastupidi halvasti, nagu sellel usukannatajal seal pühapildil.“
Välipreester heitis pilgu pühapildile, muigas ja ütles:
„Tõepoolest, te meeldite mulle. Peab teie kohta kohtuuurijalt järele küsima, aga rohkem ma teiega ei lobise. Saaks selle püha missa juba kaelast ära! Kehrt euch! Abtreten!“
Kui Švejk kantsli alla oma aluspüksi-meeste seltskonda tagasi tuli, vastas ta küsimusele, mis välipreester temast käärkambris tahtnud, ülimalt ükskõikselt ja lühidalt:
„Ta on täis kui tarikas.“
Välipreestri järgmist saavutust — püha missatalitust — jälgiti suurima huvi ja varjamatiu sümpaatiaga. Keegi kantsli all seisjaist vedas kihla, et preester pillab monstrantsi käest. Ta pani mängu kogu oma leivaportsu kahe kõrvakiilu vastu ja võitis.
See, mis täitis välipreestri missatalituse ajal kabelis kõikide südameid, ei olnud usklike müstitsism ega ka tõsiste katoliiklaste vagadus. See oli pigem säärane tundmus, nagu tekib teatris, kui näitemängu sisu pole teada ja tegevus muutub aina keerulisemaks ning me ootame kannatamatult, kuidasasi laheneb. Kõiki haaras pilt, mida suurima eneseohverdusega pakkus vangidele seesinane välipreester altari ees.
Vangid said suure esteetilise naudingu missarüüst, mille Otto Katz oli pahupidi selga ajanud, ja jälgisid vaimustatud kaasaelamise ja sisemise põlemisega kõike, mis altari juure toimub.
Punapäine ministrant, endine vaimulik, kahekümne kaheksandast polgust deserteerinud suur spets väikeste varguste alal, püüdis püha missa kogu käiku, tehnikat ja teksti ausalt meelde tuletada. Ta oli ühteaegu ministrant ja preestrile etteütlija, mis aga ei takistanud preestrit terveid lauseid ebatavalise kergemeelsusega ära vahetamast. Hariliku missa asemel lõi ta missasaalis lahti jõulumissa ning hakkas kuulajate üldiseks meeleheaks seda laulma.
Polnud tal ei häält ega kuulmist ja kabeli võlvide all läks lahti niisugune vingumine ja kiunumine nagu sealaudas.
„On aga täna nina vägevalt täis tõmmanud,“ tähendati altari ees täieliku rahuldustunde ja rõõmuga. „On jah enda täis kaaninud! On kuskil naiste juures pummeldanud!“
Ja vist juba kolmandat korda kõlas altari eest välipreestri laul „Ite, missa est!“ nagu indiaanlste sõjahüüd, nii et aknad klirisesid.
Seejärel vaatas preester veelkord karika põhja, kas sinna pole tilgakest veini jäänud, krimpsutas mõrult nägu ja pöördus kuulajate poole:
„Ja nüüd te rajakad, võite koju minna, nüüd on lõpp. Ma märkasin, et teis ei avaldu seda tõelist vagadust, mis teis peaks olema, kui seisate kirikus kõige pühama altari ees, te närukaelad. Kõigekõrgema jumala palge ees ei ole teil häbi valjust naerda, köhida ja rögitseda, kolistada jalgadega isegi minu ees, kes ma olen neitsi Maarja, Jeesuse Kristuse ja issanda jumala esindaja, teie tolvanid. Kui see peaks veel edaspidi korduma, siis ma õpetan teid nagu vaja, et te teaksite, et see põrgu, millest ma teile ülemöödunud jutluses rääkisin, pole see ainuke, vaid et on olemas ka maapealne põrgu, ja kui te peaksite pääsema sellest esimesest põrgust, siis ei ole teil pääsu maapealsest põrgust. Abtreten!“
Välipreester, kes oli täitnud nii toredalt vana vangide külastamise kombe, kadus käärkambrisse, riietus ümber, kallas endale suurest korvpudelist kannutäie kirikuveini ja jõi selle ära. Siis ronis ta punapäise ministrandi abiga oma ratsahobuse selga, kes oli õuel kinni seotud. Kuid seal tuli talle äkki Švejk meelde ja ta ronis sadulast maha ning läks kohtu-uurija kantseleisse.
Kohtu-uurija Bernis oli seltskonnainimene, veetlev tantsukala ja kõlbeliselt allakäinud tüüp, kes tundis oma teenistuses koledat igavust ja kirjutas taskuraamatusse saksakeelseid värsse, et tal mõned laulukesed alati käepärast oleksid. Ta oli sõjaväe kohtuaparaadi tähtsamaid lülisid, sest tema käes oli nii tohutu hulk protokolle ja sassis toimikuid, et ta tekitas suurt aukartust terve Hradcany sõjakohtu silmis. Ta kaotas süüdistusmaterjale ja oli siis sunnitud väljamõtlema uusi. Ta ajas segi nimesid, laskis käest süüdistuse juurde viivaid niite ja sõlmis kokku uusi, nagu talle vaid pähe tuli. Ta karistas väejooksikut varguse eest ja vargaid deserteerimise eest. Ta keerutas kokku ka poliitilisi protsesse, mille sisu haaras õhust. Ta tegi kaelamurdvaid trikke, et paljastada kaebealust sellistes kuritegudes, millest too polnud undki näinud. Ta mõtles välja Tema Keiserliku Kõrguse solvamisi ja kleepis need väljamõeldud solvamised nendele kaebealustele külge, kelle süüdistusmaterjalid olid selles igaveses ametitoimikute ja paberite kaoses kaduma läinud.
„Servus!“ ütles välipreester ja ulatas talle käe. „Kuidas läheb?“
„Kehvalt,“ vastas sõjaväe kohtu-uurija Bernis. „Uputasid mu igasuguste materjalide sisse, nii et nüüd ei saa sellest isegi vanakurat sotti. Eile saatsin edasi juba valmis materjali ühe selli kohta mässutõstmise asjas, kuid materjal saadeti mulle tagasi, sest antud juhul ei olevat tegemist mässuga, vaid konservide vargusega. Ma pistsin küll materjalidele teise numbri peale, aga kuidas nad selle jälile said, jumal seda teab.“
Kohtu-uurija sülitas.
„Kaarte mängimas ikka käid?“ päris välipreester.
„Ma olen kõik maha mänginud. Viimati mängisime selle kiilaspäise polkovnikuga makaod ja ma matsin kogu oma raha selle mehe kõrisse. Selle-eest aga on mul üks kena tots teada. Ja millega sina siis tegeled, püha isa?“
„Mul on tentsikut vaja,“ vastas välipreester. „Viimati oli mul üks vana raamatupidaja, kõrgema harideseta, kuid esimese numbri tõpranägu. Ilmast-ilma nuttis ja palus, et kaitsku teda jumal, ja ma saatsin ta siis marsipataljoniga eesliinile. Räägitakse, et see pataljon löödud pihuks ja põrmuks. Siis saadeti mulle üks sell, kes muud ei teinud, kui istus kõrtsis ja jõi minu arvel. See oli muidu päris talutav inimene, kuid tal higistasid jalad koledal kombel. Saatsin tolle samuti marsipataljoniga minema. Täna leidsin ühe vääniku, kes mul jutluse ajal nalja pärast nutma hakkas. Sihukest meest läheks mul vaja. Ta nimi on Švejk ja ta istub kuueteistkümnendas. Huvitav oleks teada, mille eest ta kinni pisteti ja kas ei saaks midagi teha, et teda sealt välja tuua.“
Kohtu-uurija hakkas sahtlist Švejgi toimikut otsima, kuid ei suutnud nagu harilikult mitte midagi leida.
„Vist kapten Linharti käes,“ ütles Bernis pärast pikka otsimist. „Kurat teab, kuhu kõik mu toimikud kaovad! Küllap saatsin nad Linharti kätte. Ma helistan kohe — — — Halloo, härra kapten, siin kohtu-uurija ülemleitnant Bernis. Vabandage, ega teie käes pole kellegi Švejki toimikut?… Ah Švejk peaks minu juures olema? Imelik… Ise sain teie käest? Tõepoolest imelik… Istub kuueteistkümnendas… Tean, härra kapten, et kuueteistkümnes on minu käes. Mina aga arvasin, et Švejgi paberid vedelevad seal kuskil teie juures… Ah palute endaga mitte niiviisi rääkida? Et teie käes ei vedele midagi? Halloo, halloo…“
Kohtu-uurija Bernis istus laua taha ja hakkas meelekibedusega arvustama seda korralagedust, mis valitseb uurimise alal. Tema ja kapten Linharti vahel valitses juba ammust aega vaen, milles kumbki ei tahtnud järele anda. Kui Linhartile määratud toimikud sattusid Bernise kätte, siis pistis Bernis need kaugemale, nii et keegi ei suutnud neid enam üles leida. Linhart tegi sedasama Bernisele määratud toimikutega. Samuti kadusid ka toimikute lisad.
(Švejgi toimik leiti sõjakohtu arhiivist alles pärast riigipööret järgmise ääremärkusega: „Oli kavatsus heita kõrvale silmarirjalikkuse mask ja astuda avalikult välja meie Keiserliku Kõrguse ja meie riigi vastu.“ Švejgi paberid olid pistetud kellegi Josef Koudela toimiku vahele. Kaanel oli rist ja selle all kiri „Täide viidud“ ning kuupäev.)
„Siis on Švejk mul kaduma läinud,“ ütles kohtu-uurija Bernis. „Ma lasen ta siia kutsuda, ja kui ta ennast milleski süüdi ei tunnista, siis lasen ta lahti ja käsin ta sinu juurde viia, sina aga õienda asjad polgus ära.“
Pärast välipreestri lahkumist laskis kohtu-uurija Bernis Švejgi enda juurde tuua ja jättis ta ukse juurde seisma, sest parajasti sai ta politseivalitsusest telefonogrammi selle kohta, et nõutav materjal süüdistusakti nr. 7267 juurde, mis käis jalaväelase Maixneri kohta, on kantseleis nr. 1 kapten Linhart allkirjaga vastu võetud.
Švejk silmitses sel ajal kohtu-uurija kantseleid.
Ei saa öelda, et see oleks kuigi meeldiva mulje jätnud, iseäranis päevapildid seintel. Pildid kujutasid mitmesuguseid sõjaväe poolt Galiitsias ja Serbias toimepandud eksekutsioone. Need olid kunstipärased fotod mahapõletatud majadega ja puudega, mille oksad paindusid poodute raskuse all. Iseäranis hea oli üks pilt ülespoodud serbia perekonnaga — väike poiss, isa ja ema. Kaks tääkidega sõdurit valvavad puud, mille küljes kõlguvad poodud, ja keegi ohvitser seisab nagu võitja esiplaanil ning tõmbab suitsu. Teises ääres tagapool on näha välikööki auramas.
„Mis teiega siis teha, Švejk?“ küsis kohtu-uurija Bernis, kui ta oli telefonogrammi kausta vahele pistnud. „Mis te teinud olete? Kas tahate ülestunnistada või siis oodata, kuni süüdistus teie kohta kokku seatakse? Nii see asi ei lähe. Ärge arvake, et seisate kohtulaua ees, kui teie asja uurivad mõned poole aruga tsivilistid. Meil on sõjakohtud, k. u. k. Militärgericht. Teie ainsaks pääsemiseks karmist ja õiglasest karistusest võib olla ainult ülestunnistus.“
Kohtu-uurijal Bernisel oli oma eriline meetod, kui ta oli kaebealuse vastu kõnelevad materjalid ära kaotanud. Nagu te näete, polnud selles meetodis aga üldse midagi erilist ja sellepärast ei tulegi imestada, kui säärase ülekuulamisviisi ja uurimismenetluse tulemuseks oli iga kord ümmargune null.
Kuid kohtu-uurija Bernis pidas ennast niivõrd läbinägelikuks, et suudab kaebealuse vastu materjali omamata ja teadmata, milles ta süü seisab ja mille eest ta garnisoni vangimajas istub, ülekuulatava käitumist ja näoilmet jälgides järeldusele jõuda, mispärast see mees nimelt garnisoni vangimajas istub.
Tema pilgu teravus ja inimeste tundmise võime olid nii suured, et ta ühte mustlast, kes oli sattunud oma polgust garnisani vangimajja paari tosina pesu varguse pärast (mustlane oli olnud laohoidja abiliseks!), süüdistas poliitilises kuriteos, nagu oleks see kuskil kõrtsis rääkinud sõduritele iseseisva rahvusriigi rajamisest Tšehhi kroonimail ja Slovakkias eesotsas slaavlasest kuningaga.
„Meil on selle kohta tõendeid,“ ütles kohtu-uurija õnnetule mustlasele, „ja teil ei jää muud kui üles tunnistada, kus kõrtsis te seda juttu rääkisite ja mis polgust olid need sõdurid, kes teid kuulasid, ja millal see oli.“
Õnnetu mustlane mõtles välja nii kuupäeva kui ka kõrtsi ja selle, kust polgust olid tema arvatavad kuulajad. Aga kui ta ülekuulamiselt tuli, tegi ta lihtsalt vehkat.
„Te ei taha ennast millestki süüdi tunnistada,“ rääkis kohtu-uurija Bernis, kui Švejk vaikis nagu haud. „Te ei taha rääkida, mis eest te siia sattusite, mispärast teid trellide taha pisteti. Mulle võiksite siiski ütelda, enne kui ma ise teile seda ütlen. Hoiatan teid veelkord — tunnistage üles. See on teile endile parem, sest see lihtsustab uurimist ja kergendab karistust. Selles suhtes on meil samuti nagu tsiviilkohtuski.“
„Teatan alandlikult,“ kostis Švejgi heasüdamlik hääl, „ma olen siin garnisoni vangimajas umbes nagu leidlaps.“
„Mis see tähendab?“
„Teatan alandlikult, et võin seda üsna lihtsal viisil seletada. Meie tänavas elab söevedaja, kellel oli päris süütu kaheaastane poisike. See läks ükskord jalgsi Vinohradyst Libenisse, kus politseinik leidis ta kõnniteel istumas. Politseinik viis poisikese jaoskonda ja seal pisteti ta pokri, see kaheaastane laps. Nagu näete oli see poiseke tüiesti süütu, kuid ometi pandi ta istuma. Ja kui ta oleks osanud rääkida ja kui keegi oleks talt küsinud, mispärast ta kinni on, siis poleks ta seda teadnud. Ja minuga on midagi ligilähedast. Mina olen samuti leidlaps.“
Kohtu-uurija kiire pilk libises üle Švejgi keha, peatus tema näol ja põrkas sealt tagasi. Kohtu-uurija ees seisja kogu olemusest kiirgas sellist ükskõiksust ja süütust, et Bernis hakkas ärritatult mööda kantseleid kõndima, ja kui ta poleks andnud välipreestrile lubadust Švejk talle saata, siis kurat teab, mis oleks Švejgiga juhtunud.
Viimaks jäi kohtu-uurija jälle oma laua juurde seisma.
„Kuulge,“ ütles ta Švejgile, kes vahtis ükskõikselt enda ette, „kui te peaksite veel kord mu silma alla sattuma, siis jääb see teile eluks ajaks meelde. — Viige ta ära!“
Kui Švejk viidi tagasi kuueteistkümnendasse, käskis Bernis vangimaja prohvuse Slavíku enda juurde kutsuda.
„Kuni edasise korralduseni,“ ütles Bernis lühidalt, „läheb Švejk härra välipreester Katzi käsutusse. Välja kirjutada ja Švejk kahe mehe saatel härra välipreestri juurde viia!“
„Tuleb ta raudu panna, härra ülemleitnant?“
Kohtu-uurija virutas rusikaga vastu lauda:
„Te olete oinas. Ma ütlesin ju küllalt selgelt — välja kirjutada!“
Ja kõik, mis päeva jooksul kohtu-uurija südamele oli kuhjunud — kapten Linhart ja Švejk — voolas nagu märatsev jõgi prohvuse kaela ja lõppes sõnadega:
„Kas taipate nüüd, et olete kroonitud oinas?“
Nii oleks võinud tituleerida ainult kuningaid ja keisreid, kuid isegi lihtsurelikust prohvus, kroonimata pea, polnud sellega rahul ja kohtu-uurija juurest lahkudes andis ta vangile, kes koridoris koristas, jalaga hoobi.
Mis puutub Švejkisse, siis otsustas prohvus, et Švejk peab veel vähemalt ühe öö garnisoni vangimajas magama, et ta saaks veel selle võlusid maitsta.
— — —
Garnisoni vangimajas veedetud öö kuulub jälle kallite mälestuste hulka.
Kuueteistkümnenda kõrval oli kartser, kohutav urgas, üksikkong, kust selsinasel ööl kostis ühe kinnipandud sõduri röökimist, kellel veltveebel Repa mingi distsipliinirikkumise pärast vangimaja prohvuse Slavíku käsul ribiluid murdis.
Kui kisa vaikis, võis kuueteistkümnendas kuulda, kuidas prõksusid täid, mis vangidel otsimise juures näppude vahele sattusid.
Ukse kohale müüri sisse tehtud süvendist heitis kaitsevõrega varustatud petrooleumilamp ähmast valgust ja suitses. Petrooleumilehk segunes pesemata inimkehade loomulike väljaaurangutega ja paraski haisuga, sest iga tarvitamise puhul avas parask oma pealispinna ja saatis uue haisulaine kuueteistkümnendasse.
Halb toit rikkus kõigil seedimise ja suurem osa kannatas kõhutuulte kogunemise all, mida öövaikuses valjult välja lasti ja millele vastati samade signaalidega. Heideti vastastikku igasugust nalja.
Koridoridest kostis vangivahtide rütmilise samme, aegajalt avanes ukseklapp ja valvur vahtis sisse.
Keskmisel naril kostis vaikne jutt:
„Enne kui ma proovisin põgeneda ja kui mind seejärel siia teie hulka toodi, olin ma kaheteistkümnendas kambris. Seal istuvad nagu kergemate karistustega. Ükskord toodi sinna keegi mees kuskilt külast. See kena mees sai kaks nädalat selle eest, et oli lasknud sõduri ööseks majja. Esiotsa arvati, et on tegemist mingi vandenõuga, pärast aga tuli välja, et ta tegi seda raha eest. Mees pidi kõige väiksemate sulide hulgas istuma, aga et seal oli kamber täis, siis toodi ta meie juurde. Ja mis ta kõik kodunt kaasa tõi ja mis talle veel järele saadeti, sest talle oli miskitmoodi luba antud omal leival elada ja endale paremat lubada! Ja suitsetada lubati tal. Tal oli kaasas kaks sinki, sihuke jurakas leivakänts, mune, võid, sigarette, tubakat — ühesõnaga kõike, millest üks inimene võib ainult unistada. Kogu moon oli tal kahe suure koti sees. Mees arvas, et ta võib kõik selle üksi nahka panna. Me hakkasime talt lunima, kui ta ise ei märganud, et peab kõike meiega jagama, nagu jagasid teised, kui nad midagi said. Ta oli igavene ihne vend, muudkui rääkis — ei saa ja ei saa, et ta peab kaks nädalat istuma ja võib nende kapsaste ja mädade kartulitega, millega meid toideti, kõhu ära rikkuda. Et tema annab meile kogu oma vangitoidu ja leivaportsu ja temal pole midagi selle vastu, kui me selle omavahel ära jagame või siis järgemööda saame. Ma ütlen teile, oli sihuke peen mees, et ei tahtnud isegi paraskile istuda ja ootas järgmise päevani, et jalutuskäigu ajal õues peldikus oma asjad ära õiendada. Ta oli nii hellitatud, et oli isegi klosetipaber kaasas. Me ütlesime talle, et me sülitame ta toiduportsu peale ja kannatasime päeva, teise, kolmanda. Mees sõi sinki, määris võid leivale, kooris mune, — elas ühesõnaga nagu härra. Tõmbas sigarette ega tahtnud kellelegi isegi mahvi anda, ütles, et meil pole lubatud suitsetada, ja kui valvur peaks nägema, et ta meile mahvi annab, pistetakse ta kartsa. Nojah, eks me kannatanud kolm päeva. Öösel vastu neljandat päeva mängisima talle vembu. Mees ärkas hommikul üles… Ah jah ma unustasin ütlemata, et igal hommikul, lõunaajal ja õhtul luges ta enne sööki palvet, pikka palvet. Pidas oma palve ära ja hakkas nari alt oma kotte otsima. Noh, kotid olid muidugi alles, kuid kokku kuivanud, kõhnaks jäänud, just nagu krimpsukuivanud ploomid. Kukkus lõugama, et ta on paljaks varastatud ja ainult klosetipaber on alles jäetud. Siis jälle arvas minutit viis, et me teeme temaga nalja ja oleme toidu kuhugi ära peitnud. Räägib ise nii lõbusalt: ‚Ma tean, te olete võllaroad, ma tean, et annate tagasi, nali kukkus teil hästi välja.‘ Meil oli seal keegi mees Libenist ja see ütles: ‚Teate mis, tõmmake endal tekk üle mpea ja lugege kümneni. Siis aga vaadake oma kottidesse.‘ Mees tõmbas nagu sõnakuulelik poiss kunagi teki üle pea ja luges: ‚Üks, kaks, kolm…‘ Siis see Libeni mees ütles uuesti: ‚Ei tohi nii ruttu lugeda, lugege aegamööda.‘ Ja see loeb teki all aegamööda, vahet pidades: ‚Üks — kaks — kolm…‘ Kui ta oli kümneni lugenud, ronis narilt maha ja vaatas kottidesse. ‚Issand jumal! Inimesed!‘ pistis ta karjuma. ‚Kotid on ju tühjad nagu ennegi!‘ Ja sinna juurde veel tema lollakas nägu, — me pidime kõik ennast lõhki naerma. See Libeni mees aga ütleb jälle: ‚Proovige veelkord.‘ Ja uskuge, ta oli niivõrd loll, et proovis veelkord, aga kui nägi, et kottides pole ikka muud kui klosetipaber, hakkas vastu ust prõmmima ja karjuma: ‚Ma olen paljaks varastatud, nad on mu paljaks varastanud, tulge appi, tehke lahti, jumalapärast, tehke lahti!‘ Kohe tormati sisse, kutsuti vangimaja ülem veltveebel Repa. Meie kõik seletasime nagu üks mees, se see sell on hulluks läinud, et ta õgis eile poole ööni ja sõi kõik ise ära. Tema aga ainult nutab ja muudkui kordab: ‚Kuskil peab ometi kas või leivapurugi olema.‘ Siis otsiti leivapuru, kuid ei leitud, sest ega me ometi nii rumalad olnud. Mis me ise ära ei jaksanud süüa, selle saatsime nööripostiga ülemisele korrale. Meie süüd ei saadud mingil moel kindlaks teha, kuigi see lollakas ajas järjest oma joru: ‚Leivapuru ju pidi kuskile jääma.‘ Ta ei võtnud terve päeva ivagi hamba alla ja pidas vahti, kas keegi ei söö midagi või ei suitseta. Ka teisel päeval lõuna ajal ei puudutanud ta toitu, kuid õhtul laskis mädanenud kartulitel ja kapsastel hea maitsta, ainult ei pidanud enam palvet nagu ennemalt, kui asus singi ja munade kallale. Siis sai keegi meie hulgast väljast suitsu ja nüüd tegi ta meiega esimest korda juttu, et andku me talle mahvi. Mitte tuhkagi me ei andnud talle.“
„Mina aga kartsin juba, et te siiski andsite talle mahvi,“ tähendas Švejk. „See oleks kogu jutu ära rikkunud. Sihukest suuremeelsust esineb ainult romaanides, kuigi vangimaja olukorras oleks see lollus olnud.“
„Kas te talle nahapeale ei teinud?“ päris kellegi hääl.
„Unustasime.“
Läks lahti vaikseks vaidluseks, kas oleks tulnud talle naha peale anda või mitte. Enamus oli selle poolt.
Pikkamööda vaibus jutt. Mehed jäid magama, kratsides kaenlaaluseid, rinda ja kõhtu, kus pesus sigineb kõige rohkem täisid, jäid magama, tõmmates täitanud teki üle pea, et petrooleumilambi valgus und ei segaks…
Hommikul kell kaheksa kutsuti Švejk kantseleisse.
„Vasakut kätt on kantselei ukse kõrval süljekauss, seal leidub konisid,“ õpetas üks mees Švejki. „Ja teisel korral lähed samuti ühest süljekausist mööda. Põrandaid pühitakse alles kella üheksa paiku, nii et ka sealt saab midagi.“
Kuid Švejk ei täitnud nende lootusi. Ta ei tulnud enam kuueteistkümnendasse tagasi. Üheksateistkümmend aluspüksi-meest murdsid pead ja arutasid seda asja igapidi.
Keegi tedretähtedega sõdur maakaitseväest, kellel oli pöörane fantaasia, kuulutas, et Švejk olla tulistanud oma kaptenit ja viidud täna Motoli õppeplatsile mahalaskmisele.
(Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil, osa I, peatükk 9)