Sel suurel ajal ronisid kroonuarstid kas või nahast välja, et simulantidest sabotaazisaatanat välja kihutada ja neid jälle sõjaväe rüppe tagasi saata.
Simulantide ja kõigi jaoks, keda kahtlustati simuleerimises, nagu tiisikusehaiged, reuma ja songa all kannatajad, neeruhaiged, tüüfust, suhkruhaigust, kopsupõletikku ja muid tõbesid põdejaid, seati sisse mitu piinamisastet. Simulantide kallal kasutatavad piinamisviisid olid süstematiseeritud ja piinade astmestik järgmine:
1. Range dieet: kolm päeva järjest hommikuks ja õhtuks ainult tass teed ja sinna juurde eranditult kõigile aspiriini higistamiseks, sõltumata sellest, mis haigust keegi kurtis.
2. Tohutu suured portsionid hiniini pulbrite näol, et simulandid ei peaks sõda meelakkumiseks; seda nimetati „hiniinilakkumiseks“.
3. Kaks korda päevas maoloputus liitri sooja veega.
4. Glütseriiniga segatud seebivee klistiir.
5. Külma vette kastetud linasse mähkimine.
Leidus kangeid mehi, kes kannatasid välja kõik viis piinamisastet ja lasksid end hööveldamata puusärgis sõdurite surnuaiale kanda. Leidus ka meelekindluseta mehi, kes klistiirini jõudes teatasid, et nad on juba terved ega soovi muud, kui esimese marsipataljoniga väeliinile sõita.
Švejk topiti garnisoni arestimajas haigete barakki just sääraste meelekindluseta simulantide sekka.
„Ma ei jaksa enam vastu pidada,“ oigas tema voodinaaber, kes oli just toodud ambulantsitoast, kus talle juba teist korda maoloputust tehti.
See mees simuleeris lühinägelikkust.
„Hommepäev sõidan polku,“ teatas ta pahemat kätt lamav naaber, kellele oli äsja klistiiri tehtud. See teeskles, et ta on kurt nagu kasekänd.
Ukse juures koikul vaakus hinge keegi tiisikushaige, kes oli külma märja lina sisse mähitud.
„See on juba kolmas surija sel nädalal,“ tähendas parempoolne naaber. „Ja mis sul viga on?“
„Mul on reuma,“ vastas Švejk, millele järgnes ümberolijate avameelne naerupahvatus. Kääksatas naerda isegi tiisikust simuleeriv surija.
„Reumaga ära tüki meie hulka,“ hoiatas Švejki tõsiselt üks paks mees. „Reuma on siin samas hinnas mis konnasilm. Mina olen verevaene, mul puudub pool magu ja viis küljekonti, kuid keegi ei usu mind. Siin oli isegi keegi kurttumm, teda mähiti neliteist päeva järjest iga poole tunni takka külma märja lina sisse, iga päev tehti talle klistiiri ja pumbati magu tühjaks. Isegi kõik sanitarid arvasid juba, et mees on võitnud ja pääseb koju, kui arst kirjutas talle midagi, mis ajas ta oksele. See pidi tal sisikonna välja kiskuma ja mees lõi verest ära. ‚Enam ei jaksa kurttumma mängida,‘ ütles ta, ‚ma sain kõnevõime ja kuulmise tagasi.‘ Kõik haiged ajasid peale, et ta hukatusse ei tormaks, aga tema jäi oma juurde, et kuuleb ja kõneleb nagu iga teinegi. Nii ta teataski hommikuse visiidi ajal.“
„Ta pidas küllalt kaua vastu,“ märkis mees, kes simuleeris, et tal on teine jalg tervelt detsimeetri jagu lühem. „Oli hoopis teisest puust kui see, kes simuleeris, et tal on halvatus. Tollele aitas juba kolmest hiniinist, ühest klistiirist ja päevast paastumisest. Üles tunnistas, ja enne kui jõuti mao tühjakspumpamiseni, polnud halvatusest jälgegi. Kõige kauem pidas siin vastu see, keda marutõbine koer oli hammustanud. Ta hammustas ja ulus ja tegi kõike täiesti suurepäraselt, kuid ei saanud ega saanud kuidagi vahtu suu äärde. Me aitasime küll nagu oskasime. Kõditasime teda mitmel korral oma tund aega enne visiiti, nii et ta sai krambid ja läks meie käes siniseks, kuid vahtu ei saanud ega saanud suu äärde. See oli midagi hirmsat. Kui ta hommikuse visiidi ajal alla vandus, oli meil kõigil temast kole kahju. Ta seisis voodi kõrval nagu tikk, lõi kulpi ja ütles: ‚Teatan alandlikult, härra ülemarst, see koer, kes mind hammustas, ei olnudki marutõbine.‘ Ülemarst heitis talle niisuguse pilgu, et koerast puretu hakkas kogu kehast värisema ja lisas: ‚Teatan alandlikult, härra ülemarst, mind pole koer üldse hammustanud, ma ise hammustasin oma kätt.‘ Pärast seda ülestunnistust süüdiststi teda endavigastamises, et ta olevat tahtnud oma kätt otsast ära hammustada ja sedasi sõjaväest pääseda.“
„Kõiki sääraseid haigusi, kus on vaja vahtu suu äärde, on väga raske simuleerida,“ ütles paks simulant. „Nagu näiteks langetõbe. Oli siin üks langetõbine ja see kelkis meile ühtelugu, et tema käes on tühiasi tõbisena maha langeda, ja ta näitaski meile seda mõni kümme korda päevas. Väänles krampides, pigistas käed rusikasse, pungitas silmi, nii et need lausa rippusid pealuust välja, peksis end vastu põrandat, ajas keele suust välja, ühe sõnaga — läbi ja läbi esimese sordi langetõbi, võta või jäta, kohe ehtne langetõbi. Äkki aga lõid tal paised välja, kaks kaelale ja kaks selga, ja olidki krambid otsas ja põrandal väänlemine kah, sest ta ei saanud enam peadki pöörata, ei istuda ega lamada. Ta jäi palavikku ja palavikus sonides andis end arsti visiidi ajal välja. Eks meiegi saanud tema paisete pärast oma jao kannatada, sest ta pidi nende paisetega veel kolm päeva meie hulgas lamama ja talle anti teine dieet: hommikul kohv saiaga, lõunaks supp ja kneedlid soustiga, õhtuks puder või supp, meie aga pidime näljaste, tühjakspumbatud kõhtudega täieliku dieedi juures pealt vahtima, kuidas poiss õgib, matsutab, puhib ja röhitseb täissöönud kõhuga. Ta vedas sellega kolm meest sisse, — üles tunnistasid. Need olid pikali südamevigadega.“
„Kõige kergem on simuleerida hullumeelsust,“ ütles üks simulantidest. „Meie õpetajate kollektiivist on kõrval toas kaks hullu. Üks karjub ööd ja päevad läbi: ‚Giordano Bruno tuleriit suitseb ikka veel! Alustage uuesti Galilei protsessi!‘, teine aga haugub, esmalt kolm korda pikalt auh—auh—auh, siis viis korda kiiresti auh-auh-auh-auh-auh, siis jälle pikalt ja sedasi vahetpidamata. Nad on juba kolm nädalat vastu pidanud. Ma tahtsin esiotsa kah peast põrunut mängida, nimelt usklikku hullumeelset, ja jutlustada paavsti ilmeksimatust, kuid viimaks hankisin endale Malá Stranas ühelt juukselõikajalt viieteist krooni eest maovähi.“
„Ma tunnen ühte korstnspühkijat Brevnovist,“ segas vahele teine haige, „see teeb sulle kümne krooni eest sihukese palaviku, et kargad aknast välja.“
„See pole midagi,“ ütles kolmas, „Vršovices on keegi ämmaemand, kes väänab sul kahekümne krooni eest jala nii kenasti kõveraks, et jäädki eluks ajaks sandiks.“
„Mul väänati jalg viie krooni eest välja,“ kõlas akna alt voodist, „viie krooni ja kolme õlle eest.“
„Mul on minu haigus juba rohkem kui kakssada krooni maksma läinud,“ teatas tema naaber, kes oli kokku kuivanud nagu peerg. „Nimetage mulle mõnda mürki, mida ma poleks proovinud, — te ei leia. Ma olen elus mürgiladu. Ma olen joonud sublimaati, hinganud sisse elavhõbedaauru, võtnud arseenikut, suitsetanud oopiumi, pruukinud oopiumitinktuuri, raputanud leiva peale morfiumi, neelanud strihniini, rüübanud väävelsüsinikus ja pikriinhappes lahustatud fosforit. Ma olen rikkunud endal maksa, kopsud, neerud, sapi, aju, südame ja soolikad. Keegi ei oska öelda, mis haigust ma põen.“
„Kõige parem on endal käsivarde naha alla petrooleumi pritsida,“ kinnitas keegi ukse juurest. „Minu onupojal vedas nii hästi, et tal lõigati käsi küünarnukist saadik maha, ja nüüd ei tülita teda enam keegi kogu sõja aeg.“
„Näete nüüd,“ ütles Švejk, „mida kõike me peame kannatama oma keisrihärra eest, nii mao tühjakspumpamist kui ka klistiiri. Aastaid tagasi, kui ma oma rügemendis kroonut teenisin, oli asi palju hullem. Sihuke haige seoti ‚kitseks‘ kinni ja visati kongi, et ta paraneks. Seal ei olnud sääraseid madratsiga voodeid ega süljekausse nagu siin. Paljas nari, ja haiged olid selle peal siruli. Ükskord oli seal ühel mehel päris ehtne tüüfus ja teisel tema kõrval mustad rõuged. Mõlemad olid ‚kitseks‘ kinni seotud ja polgu arst peksis neid jalaga kõhtu, sest ta pidas mõlemaid simulantideks. Kui sõdurid surid, läks asi parlamenti ja ajalehtedesse kah. Meil keelati kohe ajalehtede lugemine ära ja meie kastid otsiti läbi, kas kellelgi on ajalehti. Ja mul ei vea ka iialgi: terves rügemendis ei leitud kellegi kastist ajalehti, ainult minul leiti. Mind saadeti rügemendi raportile ja meie oberst, üks igavene härg — olgu issand talle armuline —, pistis mu peale röökima, et ma seisaksin valvel ja ütleksin ära, kes kirjutas ajalehtedele, või ta käristab mu lõusta kõrvuni lõhki ja pistab mu niikauaks trellide taha, kuni ma mustaks lähen. Siis tuli rügemendi arst, pistis mulle rusika nina alla ja käratas: ‚Sie verfluchter Hund, sie schäbiges Wesen, sie unglückliches Mistvieh, sina sotsialisti-könn!‘ Mina ei pilgutanud silmagi, vaatasin kõigile otse näkku ja vaikisin, parem käsi mütsi ääres, vasak püksiõmblusel. Jooksid mu ümber nagu koerad, haukusid mu peale, aga mina ei teinud väljagi. Pidasin suu, andsin au ja vasak käsi oli püksiõmblusel. Kui nad niiviisi olid pool tundi märatsenud, kargas oberst mu juurede ja möirgas: ‚Oled sa loll või ei ole sa loll?‘ — ‚Teatan alandlikult, härra oberst, olen loll.‘ — ‚Kakskümmend üks päeva valju aresti lolluse eest, kaks paastupäeva nädalas, kuu aega kasarmuaresti, neljakümne kaheksaks tunniks ‚spanglid‘, otsemaid puuri pista, süüa mitte anda, kinni siduda, näidata talle, et riigil pole lolle vaja! Me sul, närakal, need ajalehed peast peksame,‘ tegi härra oberst pärast pikka ringijooksmist otsuse. Seni kui ma kinni istusin, sündisid kasarmus imelood. Meie oberst keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või ‚Prazské úrední noviny‘, kantiinis ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie rügement sai kõige haritumaks rügemendiks. Me lugesime kõiki lehti ja igas kompaniis tehti obersti pihta laule. Ja kui rügemendis midagi juhtus, leidus alati mõni hea mees, kes pistis ajalehte sõnumi pealkirjaga ‚Sõdurite piinamine‘. See polnud veel kõik. Nad kirjutasid parlamendisaadikutele Viini, et nad sõdurite kaitseks välja astuksid, ja saadikud hakkasidki parlamendis üksteise järel arupärimisi esitama, et meie oberst on elajas ja muud sellesarnast. Keegi minister saatis meie juurde komisjoni, et asja uurida, ja keegi Frant Hencl Hlubokást sai hiljem kaks aastat, sest tema see oligi, kes kõrvakiilu pärast, mille ta õppustel obersti käest sai, Viini parlamendisaadikute poole pöördus. Kui komisjon ära sõitis, laskis härra oberst meid üles rivistada, terve rügemendi, ja ütles, et sõdur on sõdur, et sõdur pasb lõuad pidama ja teenima, ja kui talle midagi ei meeldi, siis on see ülematele vastuhakkamine. ‚Ah teie, närakad, arvasite, et see komisjon teid aitab?‘ ütles härra oberst. ‚Mitte sittagi ta ei aidanud! Ja nüüd marssigu iga kompanii minu eest läbi ja korraku kõva häälega, mis ma ütlesin.‘ Nii me siis marssisime, üks kompanii teise järel, pead paremale, kus seisis härra oberst, käed püksirihmal, ja karjusime talle: ‚Ah meie, närakad, arvasime, et see komisjon meid aitab. Mitte sittagi ei aidanud!‘ Härra oberst hirnus nii naerda, et kõht vabises. Siis tuli marsile üheteistkõmnes kompanii. Tuleb, lööb sammu, aga kui härra obersti kohale jõuab, siis mitte tuhkagi, vaikus, mitte piuksugi. Obersti hari läks punaseks nagu kukel, ta saatis üheteistkümnenda kompanii tagasi, et see uuesti marsiks. See marssiski uuesti ja vaikis jälle, üks rida teise järel vaatab ainult jultunult härra oberstile näkku. ‚Ruht!‘ käsutab oberst ja käib õues ringi, peksab piitsaga vastu saapasäärt, sülitab, jääb siis korraga seisma ja käratab: ‚Abtreten!‘, istub oma kronu selga, ja ongi väravast väljas. Meie ootasime, mis üheteistkümnendast kompaniist saab, aga ei mõhkugi. Ootasime päeva, teise, terve nädala — ikka mitte mõhkugi. Härra oberst ei näidanud oma nägugi kasarmusse, mille üle sõdurid, untrid ja isegi ohvitserid suurt rõõmu tundsid. Siis saime uue obersti, vanast aga räägiti, et see olla kuskil sanatooriumis, sest ta olevat keisrihärrale oma käega kirjutanud, et üheteistkümnes kompanii hakanud mässama.“
Lähenes pärastlõunase visiidi aeg. Kroonuarst Grünstein astus ühe voodi juurest teise juurde, tema järel velsker kaustikuga.
„Macuna?“
„Siin!“
„Klistiir ja aspiriin! — Pokorný?!“
„Siin!“
„Magu tühjaks ja hiniin! — Kovarík?!“
„Siin!“
„Klistiir ja aspiriin! — Kotátko?!“
„Siin!“
„Magu tühjaks ja hiniin!“
Ja nii võeti kõik läbi, üks teise järel, halastamatult, masinlikult, kindlalt.
„Švejk?!“
„Siin!“
Doktor Grünstein silmitses uustulnukat.
„Mis teil viga on?“
„Teatan alandlikult, mul on reuma!“
Doktor Grünstein oli oma praktika kestel omandanud harjumuse olla peenelt irooniline, milline kõnelemisviis mõjus märksa rohkem kui karjumine.
„Ah nii, või reuma,“ ütles ta Švejgile. „Siis on teil väga raske haigus. Ja tuli see reuma teile kallale just sel ajal, kui on käimas maailmasõda ja inimene peab sõtta minema. Ma arvan, et see teeb teile koledat meelehärmi.“
„Teatan alandlikult, härra ülemarst, see teeb mulle koledat meelehärmi.“
„Vaata-vaata, või teeb talle meelehärmi. Väga meeldiv teist, et te meid just nüüd selle reumaga meelde tuletasite. Rahu ajal kepsleb see vaene mees nagu talleke ringi, aga kui sõda lahti läheb, on tal jalamaid reuma ja põlved hakkavad tõrkuma. Te põlvad valutavad ju?“
„Teatan alandlikult, valutavad jah!“
„Ja te ei saa terve öö läbi magada, eks ole? Reuma on väga kardetav, valurikas ja raske haigus. Meil on siin suured kogemused reuma ravimises. Range dieet ja muud meie arstimisviisid on andnud väga häid tulemusi. Te saate siin kiiremini terveks kui Pieštany kuurordis ja marsite sõjaväljale, nii et tolm taga.“
Velskri poole pöördudes ütles ta:
„Pange kirja: Švejk, täielik dieet, magu kaks korda päevas tühjaks pumbata, kord päevas klistiir, ja siis vaatame, mis edasi. Esialgu viige ta aga ambulantsituppa, pumbake tal magu tühjaks ja tehke talle, kui ta toibub, klistiir, aga üks mehine klistiir, et ta kõiki pühakuid appi hüüaks ja et see reuma tal ära ehmataks ning jalga laseks.“
Siis pöördus ta kõigi haigete poole ja pidas kõne, mis kubises toredatest ja tarkadest mõtteteradest:
„Ärge arvake, et teie ees on mõni eesel, kes laseb ennast ninapidi vedada. Mind teie tembud tasakaalust välja ei vii. Ma tean, et te kõik olete simulandid ja tahate sõjast kõrvale hoida. Ja sellepärast ma toimingi teiega nagu tarvis. Ma olen sääraseid sõdureid nagu teie oma elus sadade kaupa näinud. Nendes voodites on lamanud musttuhat meest, kellel pole puudunud midagi muud kui võitlusvaim. Sel ajal kui nende kamraadid võitlesid sõjaväljal, mõtlesid nemad, et vedelevad voodis, õgivad haigemaja roogasid ja ootavad ära, millal sõda lõpep. Kuid nad eksisid kuradi rängalt. Te röögite veel kahekümne aasta pärast, kui näete magades und, kuidas te minu juures simulanti mängisite.“
„Teatan alandlikult, härra ülemarst,“ kostis tasane hääl akna all seisvast voodist, „ma olengi juba terve, juba öösel märkasin, et mu astma on üle läinud.“
„Mis te nimi on?“
„Kovarík, teatan alandlikult, pean klistiiri saama.“
„Hüva, klistiiri saate veel teele kaasa,“ ütles doktor Grünstein, „et teil poleks põhjust kurta, nagu ei oleks me teid siin arstinud. Nüüd aga kõik haiged, keda ma nimetasin, velskri järel — marss, et igaüks saaks, mis talle määratud!“
Ja igaüks sai aukartustäratava portsioni seda,mis talle oli ette kirjutatud. Kui mõned proovisidki mõjutada arsti käsu täitjaid palvete või ähvardustega, et nemad võivad sanitarideks saada ja võib juhtuda, et praegused sanitarid satuvad kunagi nende kätte, siis Švejk pidas end mehiselt ülal.
„Ära halasta mu peale,“ palus ta seda timukaabilist, kes talle klistiiri tegi. „Mõtle oma vandetõotusele. Ja kui siin lamaks sinu isa või lihane vend, tee talle klistiiri ja ära pilguta silmagi. Pea meeles, et terve Austria seisab sihukeste klistiiride najal ja me võidame.“
Järgmisel päeval küsis doktor Grünstein ringkäigu ajal Švejgilt, kuidas talle sõjaväehaigla meeldib.
Švejk vastas, et see on korralik ja suurepärane asutus. Vastutasuks sai ta sedasama mis eilegi, peale selle veel ühe aspiriini ja kolm pulbrit hiniini, mis talle vee sisse puistati ja sunniti kohe ära jooma.
Isegi Sokrates ei tühjendanud oma mürgikarikat sellise rahuga, nagu jõi hiniini Švejk, kelle kallal doktor Grünstein katsetas kõiki piinamisastmeid.
Kui Švejk arsti juuresolekul märja lina sisse mähiti, vastas ta arsti küsimusele, kuidas see talle meeldib:
„Teatan alandlikult, härra ülemarst, tunnen ennast nagu basseinis või mererannal.“
„Kas reuma pole ära kadunud?“
„Teatan alandlikult, härra ülemarst, et ei taha kuidagi kaduda.“
Švejgi kallal prooviti uusi piinamisviise.
Samal ajal nägi jalaväekindralilesk, paruniproua von Botzenheim koletut vaeva, et üles leida sõdurit, kellest „Bohemie“ oli hiljuti kirjutanud, kuidas see vigane laskis end haigekärus sõidutada ja hüüdis: „Edasi Belgradi peale!“, milline isamaalikkuse avaldus andis „Bohemie“ toimetusele tõuke oma lugejaid kutsuda, et need paneksid truualamliku vigase kangelase heaks toime korjanduse.
Lõpuks aitas politseivalitsusest järelepärimine selgusele jõuda, et otsitav oli Švejk, ja edasine otsimine oli juba päris kerge. Paruniproua von Botzenheim võttis oma seltsidaami ja kammerteenri ning sõitis Hradcanysse.
Vaene paruniproua ei võinud aimatagi, mis tähendab sõjaväe garnisoni arestimaja haiglas lamada. Tema visiitkaart avas talle vangimaja ukse, kantseleis tuldi talle ülimalt lahkelt vastu ja juba viie minuti pärast teadis ta, et „der brave Soldat Švejk“, keda ta küsis, lamab kolmandas barakis seitsmeteistkümnendas voodis. Paruniprouaga tuli kaasa doktor Grünstein ise, kes oli nagu puuga pähe löödud.
Švejk istus pärast doktor Grünsteini poolt ettekirjutatud igapäevast harilikku protseduuri parajasti voodis karja kõhnunud ja nälginud simulantide keskel, kes polnud veel siiamaani alla andnud ning jätkasid visa võitlust doktor Grünsteini täieliku dieediga.
Kui keegi oleks neid pealt kuulanud, oleks ta mõelnud, et viibib kulinaaride seltskonnas, kõrgemas kokakoolis või gastronoomide kursusel.
„Ka lihtsaid pekikõrneid võib süüa, kui nad on palavad,“ arvas parajasti keegi, kes lamas seal „kroonilise maokatarriga“. „Kui pekk on pruun, pigista rasv välja, pane soola ja pipart peale, ja ma ütlen teile, et mingisugused hanekõrned ei saa selle vastu.“
„Jäta hanekõrned rahule,“ tähendas mees, kellel oli „maovähk“. „Üle hanekõrnete pole midagi. Mis sa topid oma seakamarat hane vastu. Teadagi, hanekõrned tuleb kuldpruuniks praadida, nagu teevad juudid. Võtavad rasvase hane, kisuvad rasva koos nahaga maha ja praevad kõrneteks.“
„Kuulge te eksite selles suhtes, mis pekikõrnetesse puutub,“ tähendas Švejki naaber. „Ma räägin muidugi koduselt valmistatud pekikõrnetest, nii neid nimetataksegi — kodused kõrned. Need ei tohi olla ei pruunid ega ka kollased. Need peavad olema midagi nende kahe tooni vahepealset. Niisugused kõrned ei tohi olla liiga pehmed ega ka liiga kõvad. Nad ei tohi raksuda, need on üle kõrbenud. Nad peavad suus sulama, kuid seejuures ei pea teil olema tunnet, et rasv lõuga mööda alla tilgub.“
„Kes teist on söönud hobusekamara kõrneid?“ kostis kellegi hääl, millele aga keegi ei vastanud, sest velsker kargas sisse.
„Igaüks oma voodisse! Keegi ertshertsoginna on tulemas. Et ükski ei pistaks oma musti jalgu teki alt välja!“
Isegi ertshertsoginna poleks osanud nii väärikalt sisse tulla, nagu tegi seda paruniproua von Botzenheim. Tema järel valgus sisse terve saatkond, kus ei puudunud ka haigla majandusveltveebel, kes nägi selles kõiges salajase revisjoni kätt, mis ähvardas teda tagala priske piruka juurest eesliini traattõkete ette šrapnellide söödaks paisata.
Veltveebel oli näost valge, kuid veel valgem oli doktor Grünstein. Tema silmade ees tantsis vana paruniproua väike visiitkaart tiitliga „Kindrali lesk“ ja kõigega, mixs võis olla seotud selle tiitliga, nagu head tutvused, soosing, kaebused, rindele saatmine ja muud hirmsad asjad.
„Siin ongi Švejk,“ ütles arst tehtud rahuga, juhtides paruniproua von Botzenheimi Švejgi voodi kõrvale asetatud toolile ja ütles:
„Tšehhi soldaat üks fahfa soldaat, figane soldaat olema tapfer soldaat, mina fäga armastama üks tšehhi austerlane.“
Seejuures silitas ta Švejgi habetunud põske ja jätkas:
„Ma kõiki tseitungist lugema, ma theile süüa tooma, paberossid tooma, kombud tooma. Tšehhi soldaat fahfa soldaat. Johhann, kommen Sie her!“
Kammerteener, kes oma kohevil põskhabemega Babinskýt meenutas, tiris suure korvi voodi juurde. Siis istus parunuproua seltsidaam, pikk äranutetud näoga naisterahvas, Švejgi voodi äärele ja kohendas õlgedega täidetud patja tema selja taga, olles ise kindlal arvamisel, et nii tuleb toimida haigete kangelastega.
Seejärel hakkas paruniproua korvist kingitusi välja võtma: tosin praetud kana, küik kenasti roosa siidpaberi sees ja must-kollase siidlindiga kinni seotud, kaks pudelit mingisugust sõjameeste likööri, millel oli silt kirjaga: „Gott strafe England!“ Teisel küljel oli sildi peal Franz Joseph koos Wilhelmiga, kes hoidsid teineteisel kätest kinni, nagu tahaksivad alustada laste mängu: „Jänes koopa sees istus ja värises, mis on lahti sinuga, et ei saa sa hüpata.“
Siis võttis paruniproua korvist kolm pudelit tervenejate veini ja kaks karpi sigarette. Kõik selle asetas ta elegantselt Švejki kõrval olevale tühjale voodile, kuhu ilmus veel luksuslikus köites raamat „Pildikesi meie keisri elust“, mille oli kirjutanud meie ametliku ajalehe „Ceskoslovenská republika“ praegune teenekas peatoimetaja, kes oli Franz Josephit lihtsalt meeletult jumaldanud. Siis tekkisid voodile šokolaaditahvlid sama kirjaga „Gott strafe England!“ ja jällegi Austria ning Saksa keisri piltidega. Šokolaadil ei hoidnud nad enam teineteise käest kinni, vaid seised omaette, seljad vastamisi. Väga ilus oli kaherealine hambahari pealkirjaga „Viribus unitis“, et igaüks, kes sellega hambaid puhastab, mõtleks Austriale. Elegantne ja väga sobiv kingitus väeliini ja kaitsekraavide jaoks oli maniküüritarvete karp. Karbikaanel oli pilt, kuidas šrapnell lõhkeb ja keegi kiivris mees tormab täägirünnakule. Selle all oli kiri: „Für Gott, Kaiser und Vaterland!“ Pakk kuivikuid oli ilma pildita, kuid see eest oli seal laul:
Österreich, du edles Haus,
steck deine Fahne aus,
lass sie im Winde wehn,
Österreich muss ewig stehn!
Teisele küljele oli paigutatud tšehhikeelne tõlge:
Rakousko, vznešený dum,
vystrc prápor svuj,
nech ho ve vetrech vlát,
Rakousko vecne musí stát.
Viimaseks kingituseks oli valge hüatsint poti sees.
Kui see kõik väljalaotult voodi peal lamas, ei suutnud paruniproua von Botzenheim heldimuspisaraid tagasi hoida. Mitmel nälginud simulandil jooksis suust sülge. Paruniproua seltsidaam toetas istuvat Švejki ja nõristas samuti pisaraid. Valitses vaikus nagu kirikus, mille katkestas järsku Švejk, pannes käed risti:
„Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi, tulgu meile sinu riik… vabandust, armuline proua, mitte nii. Ma tahtsin ütelda: Issand jumal, taevane isa, õnnista neid andeid, mida saame maitsta sinu helduse tõttu. Aamen!“
Nende sõnade järel võttis ta voodilt kana ja lõi hambad sisse. Doktor Grünstein jälgis teda kohkunud pilguga.
„Ah, küll maitsema sellele poisile!“ sosistas vana paruniproua vaimustatult arstile. „Ta on juba terfe ja föib minema fäeliinile. Ma olema töesti fäga röemus, et sellest temale kasu olema.“
Siis käis ta voodi juurest teise juurde ja jagas lamajatele sigarette ning šokolaadikompvekke, tuli jälle tagasi Švejki ette, silitas ta pead ja ütles: „Behüt euch Gott!“ ning läks koos kogu oma saatjaskonnaga uksest välja.
Enne kui doktor Grünstein alt tagasi jõudis, kuhu ta läks paruniprouat saatma, oli Švejk kanad välja jaganud. Haiged neelasid kanad nii kiiresti alla, et doktor Grünstein leidis kanade asemel vaid hunniku nii puhtaks näritud konte, otsekui oleksid kanad elusalt kullipessa kukkunud ja nende paljad kondid mitu päeva päikese käes pleekinud.
Läinud oli ka sõjameeste liköör ja kolm pudelit veini. Haigete kõhtu oli kadunud ka šokolaaditahvlid ja pakk kuivikuid. Keegi oli koguni joonud ära pudelitäie küünelakki, mis leiti maniküürikarbist, ja pannud nahka hambaharja juurde kuuluva hambapasta.
Kui doktor Grünstein tagasi tuli, võttis ta jälle sõjaka poosi ja pidas pika kõne. Külalised olid läinud ja raske kivi langes ta südamelt. Paljaksnäritud kontide hunnik aga kinnitas tema arvamist, et kõik kes siin lamavad, on parandamatud simulandid.
„Sõdurid,“ alustas ta, „kui teil oleks arunatukestki peas, siis oleksite kõik selle puutumata jätnud ja öelnud: ‚Kui me selle ära sööme, siis ei usu härra ülemarst enam, et oleme raskesti haiged.‘ Nüüd aga näitasite ise, et te ei austa minu headust. Ma pumpan teie kõigi maod tühjaks, teen teile klistiiri, püüan pidada teid täielikul dieedil, aga teie õgite ennast täis. Kas tahate kõhukatarri saada? Eksite! Enne kui teie kõhud jõuavad selle kõik ära seedida, teeme nad teil nii põhjalikult puhtaks, et mäletate surmatunnini ja räägite oma lastele, kuidas te ükskord kanu sõite ja muid häid asju õgisite ja kuida see veerandit tundigi teie kõhus ei püsinud, sest teie maod pumbati jalamaid jälle tühjaks. Ja nüüd kõik minu järel, et te ei unustaks, et ma pole mitte säärane eesel nagu teie, vaid natuke targem kui kõik te kokku. Peale selle teatan ma teile, et saadan teile homme komisjoni kaela, sest te vedelete siin juba ülearu kaua ja ühelgi teist pole midagi viga, kui te võite viie minutiga oma kõhud nii suurepäraselt täis parkida, nagu te sellega äsja hakkama saite. Ja nüüd — käies marss!“
Kui järjekord jõudis Švejgi kätte, vaatas doktor Grünstein talle otsa ja tänase salapärase külaskäigu meenutamine sundis arsti küsima: „Kas te tunnete paruniprouat?“
„Ta on minu võõrasema,“ vastas Švejk rahulikult. „Kaotas mu noorest peast ära ja leidis nüüd jälle üles…“
Doktor Grünstein aga ütles lühidalt: „Tehke Švejgile veel üks klistiir.“
Õhtu barakis oli kurb. Mõne tunni eest oli igaühel kõht igasugusest heast ja paremast täis, nüüd aga loksusid seal vaid lahja tee ja kild leiba.
Number 21 ütles akna juurest: „Uskuge või ei, mehed, aga praetud kana meeldib mulle rohkem kui keedetud.“
Keegi torises pahaselt:
„Andke talle tappa!“
Kuid kõik olid pärast nurja läinud pidusööki nii nõrgad, et keegi ei liigutanudki end.
Doktor Grünstein pidas sõna. Enne lõunat astus sisse mitu kroonuarsti sellest kurikuulsast komisjonist.
Nad kõndisid tähtsalt voodite vahel ja muud polnud kuulda kui: „Näidake keelt!“
Švejk ajas keele nii kaugele välja,et ta nägu muutus lollakaks grimassiks, silmad aga tõmbusid kissi.
„Teatan alandlikult, härra staabiarst, et mul ei ole enam pikemat keelt.“
Järgnes huvitav mõttevahetus Švejki ja komisjoni vahel. Švejk kinnitas, ta teinud selle märkuse seepärast, et arstid ei arvaks, nagu tahaks ta oma keelt nende eest varjata.
Komisjoni liikmete arvamused Švejki kohta aga läksid ääretult lahku.
Pooled neist kinnitasid, et Švejk on „ein blöder Kerl!“, teine pool aga väitis, et Švejk on lurjus, kes tahab sõjaväeteenistuse üle irvitada.
„Sii oleks küll põrgu lahti,“ karjus komisjoni esimees Švejgile, „kui me teist jagu ei saa.“
Švejk vahtis kogu komisjoni issanda süütu lapse rahuga.
Ülem-staabiarst astus Švejgile lähemale.
„Ma tahaksin näha, te meresiga, mis te õige mõtlete?“
„Teatan alandlikult, et ma üldse ei mõtle.“
„Himmeldonnerwetter!“ röögatas üks komisjoni liige mõõka täristades. „Või tema ei mõtle üldse midagi! Miks te, siiami elevant, siis ei mõtle?“
„Teatan alandlikult, ma ei mõtle sellepärast, et sõjaväes on sõduritel mõtlemine keelatud. Kui ma aastaid tagasi üheksakümne esimeses polgus teenisin, siis ütles meie kapten meile ikka: ‚Sõdur ei tohi mõelda. Tema eest mõtleb tema ülemus. Kui sõdur hakkab mõtlema, siis ei ole ta enam sõdur, vaid mingi täitanud tsivilistimolkus. Mõtlemine ei vii…‘ “
„Pidage lõuad!“ katkestas komisjoni esimees vihaselt Švejgi jutu. „Meil on teie kohta juba teateid. Der Kerl meint: man wird glauben, er sei ein wirklicher Idiot… Te pole mingi idioot, Švejk, te olete kaval, te olete kaabakas, te olete kelm, närukael, täikrae, — kas mõistate?!“
„Teatan alandlikult, et mõistan.“
„Teile öeldi, et peaksite lõuad, kas kuulsite?!“
„Teatan alandlikult, kuulsin, et pean lõuad pidama.“
„Himmelherrgott! Siis pidage lõuad, kui on kästud! Te teate väga hästi, et siis ei tohi lõugu laiutada.“
„Teatan alandlikult, tean, et ei tohi lõugu laiutada.“
Härrad ülemused vahetasid pilke ja kutsusid veltveebli.
„See mees,“ ütles ülem-staabiarst komisjonist ja näitas Švejgi peale, „viia see kantseleisse ja oodata meie korraldust ja ettekannet. Küll garnisoni vangimajas ta lõugadelaiutamisele lõpp tehakse. See sell on terve nagu purikas, simuleerib ja laiutab veel lõugu ning irvitab oma ülemuste üle. Ta arvab, et me oleme siin ainult oma lõbuks, et kogu sõjaväeteenistus on ainult naljategemine, kometimäng. Küll teile, Švejk, garnisoni vangimajas näidatakse, et sõjaväeteenistus pole mingi kometiasi.“
Švejk läks veltveebli saatel kantseleisse ja ümises üle õue minnes endale habemesse:
Mõtlesin, käin sõjas ära,
nali naljaks, aga siis
nädala või kahe pärast
kobin koju tagasi…
Sel ajal kui valvekorraohvitser karjus kantseleis Švejgile, et säärased tüübid nagu Švejk tuleb maha lasta, õiendas komisjon ülal hospidalitubades simulantidega arveid. Seitsmekümnest haigest pääsesid terve nahaga ainult kaks: üks, kellel granaat oli jala alt ära viinud, ja teine tõelise luumädanikuga.
Üksnes neil kahel jäi sõna „tauglich“ kuulmata, kõik teised, kaasa arvatud kolm hinge vaakuvat tiisikushaiget, tunnistati rindeteenistuseks kõlblikuks, kusjuures ülem-staabiarst ei saanud teisiti, kui pidi momendikohase kõne pidama.
Tema kõne oli sisult lühike ja täis kõige erisugusemaid sõimusõnu. Kõik on lojused ja sõnnik, ja ainult sel juhul, kui nad võitlevad vahvalt keisrihärra eest, võivad nad jälle inimeseks saada ja neile antakse pärast sõda andeks, et nad on tahtnud sõjaväeteenistusest kõrvale hoida ja on simuleerinud. Tema isiklikult aga ei usu seda ja arvab, et neid kõiki ootab köis.
Keegi noor kroonuarst, alles puhas ja rikkumata hing, palus ülem-staabiarstilt, et ka tema võiks kõnelda. Tema kõne erines komisjoni esimehe omast optimismi ja naiivsuse poolest. Ta kõneles saksa keeles.
Kõneles pikalt sellest, et igaüks, kes lahkub haigemajast, et minna sõjaväljale oma polku, peab olema võitja ja rüütel. Ta on veendunud, et nad on lahinguväljal osavad relva kasutama, ausad inimesed igas asjas, nii sõjaväes kui ka eraelus. Et nad on võitmatud sõdalased, kes ei unusta Radetzky ja Savoia printsi Eugene’i kuulsust. Et nad väetavad oma verega ääretut keisri kuulsuse põldu ja viivad võiduka lõpuni missiooni, mis ajalugu neile on pannud. Hulljulgelt, elust hoolimata tormaku nad edasi oma polkude kuulidest puretud lippude all, uue kuulsuse ja uute võitude poole.
Pärast ütles ülem-staabiarst koridoris sellele naiivsele mehele: „Härra kolleeg, võin teile kinnitada, et see oli tühi töö. Neist lurjustest ei oleks teinud sõdureid isegi Radetzky ega aee teie Savoia prints Eugene. Neile räägi sa ingli keeli või saatana moodi, neile üks kama kõik. Kõik üks lurjuste kari!“
(Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil, osa I, peatükk 8)